Klassid aitasid jõuluvanal kinke päästa

Detsembrikuu lõpus ja jaanuari alguses avanes kõikide klasside esindustel võimalus jõuluvanale appi minna. Nimelt oli jõuluvanal heade laste nimekiri kasti luku taha sattunud ja kood ununenud. Jõuluvana aitamiseks pidid õpilased etteantud aja jooksul lahendama erinevaid nuputamisülesandeid, millede vastused seejärel luku koodiks kokku panema ja proovima kasti lahti saada.

Kokkuvõttes olid kõikide klasside esindused väga tublid. Mõni vajas rohkem vihjeid, mõni vähem, mõnedel sujus meeskonnatöö väga hästi, teistel vajab see veel harjutamist. Kuid esimese korra kohta saadi hästi hakkama. Kast õnnestus sel korral lahti saada umbes pooltel esindustel, mõnedel jäi napilt ajast puudu.

Viiest ülesandest koosnevas mängus tuli tööle panna meeskonnatöö oskused, mõelda kastist välja ja mis peamine, lugeda korralikult ülesandeid. Iga vihje jaoks oli ette antud ka segavaid faktoreid, et mängu keerulisemaks ja lõbusamaks muuta. Õiged lahendused sel korral olid aga järgmised.

Esimeseks ülesandeks oli vaja luua tervik nendest, mis laual tükkidena. Laual olid nii pusle kui ka kott legoklotsidega. Õige vastuse saamiseks tuli pusle kokku panna ja selle tagant leida sõnana kirjutatud esimene number. Pusle oli võimalik ümber pöörata laual leiduvate lehtede või õpiku abil. Taiplikumad aga ei hakanudki ennast pusle kokku panemisega vaevama ning panid kohe tükkide taga olevad tähed õigesse järjekorda. Selle ülesandega said enamus võistkondi ka hakkama.

Teiseks ülesandeks oli vaja midagi sisse lülitada, sest asjad töötavad selliselt ikka paremini. Laual olid võimalikeks vahenditeks muusikakeskus ja telefon. Õige vastuse andis telefon, mille ekraani taustapildiks oli pandud järjekordne number. Kui nutitelefon on tänapäeval igapäevane asi, siis päris suurt elevust tekitas muusikakeskus, milles oli ühendatud raadio, CD-mängija ning kassetimängija. Eriti põnev oli jälgida väiksemate õpilaste toimetamist selle kallal ja imestust, et kuhu miski käib või millega kasseti puhul üldse tegemist on.

Kolmandaks oli vaja muuta nähtamatu nähtavaks ja selle vastuse sai leida märkmikust, kus eelmine leht oli ära rebitud ning detektiividele või spioonidele omaselt pidi harilikuga lehe ära sodima, et kirjutusjälg nähtavale tuleks. Kuna segavaks vahendiks oli lauale pandud ka UV-pliiats, siis komistasid mitmed klassid just selle otsa ja proovisid sellega lahendust leida.

Neljandas ülesandes tuli lahendada piltmõistatus, kus erinevatele objektidele tuli leida arvulised väärtused ja nende abil tehted lahendada. Vastuseks pidi klasside esindused saama ühe kahekohalise arvu ning koodi jaoks kasutama selle esimest numbrit. Antud ülesanne oli üks kahest, kus 1.-3. klassile mõeldud ülesanne oli natuke lihtsam kui teistel klassidel.

Viimaseks oli ette antud mõistatus - palki jõuab kanda, aga nõela ei jõua. See on vesi. Seega oli viimane ülesanne seotud veega. Laual oli üks paber, millel näha ülesanne, kus veepaake täideti ja eesmärk oli leida, milline nendest esimesena täitub. Kui õige paagi leidmine suuremat raskust ei valmistanud, siis keeruliseks osutus just mõistatuse lahendamine ehk siis õige ülesande sobitamine õige vihjega.

Põnev oli jälgida õpilaste tööd ja hasarti, mis tekkis, kui aeg lõppema hakkas, aga kast veel lukus oli. Arvestades positiivset tagasisidet, siis ega tegijatel muud üle ei jää, kui hakata juba järgmise sarnase mängu peale mõtlema!


Romet Piller ja Merit Harju, korraldajad