Juba maikuu keskpaiku nägime Stuudiumist, et 1.c klassi peresid oodatakse laupäeval,  2. juunil kevadpiknikule. Kui see päev lähemale jõudis ja täpsemad juhised saime, nägime, et meid on lahkesti külla palutud Loore maakoju.

2. juuni hommik üllatas pilvise taeva ja vihmasajuga, mida ilmateate järgi oodatagi ei osanud. Küllap oli juba kõigil kerge hirm sees, et piknikust niimoodi head nahka ei saa, aga õnneks säras paari tunni pärast jälle päike ja ilm läks suviselt soojaks.

Esimene ülesanne oli piknikukohta kohale jõuda. GPS-i koordinaadid ja juhised olid ilusti antud, aga viimane kilomeeter osutus ikka parajaks orienteerumiseks. Lõpuks said kõik siiski kenasti kohale ja pidu võis alata.

Meid ootas metsa vahel mõnus talukoht, kus lastel oli ruumi tegutsemiseks ja vanemad said end terrassi peale istuma sättida. Iga pere oli kaasa toonud midagi söödavat ja kokkuvõttes saime päris lookas laua. 

Lapsed jooksid ringi, silitasid kasse, pidasid veesõda ja tundsid end lihtsalt hästi. Vanemad ajasid omavahel juttu ja lasid toidul hea maitsta. 

Et piknik ülesöömisega ei lõpeks, oli õnneks kavasse võetud ka väike matk – jalutasime läheduses asuvasse Koke Kiigeoru hiiesallu. See on looduslik pühapaik, kus asub kümme künnapuud, mida on peetud hiie- ja ohvripuudeks, ohvriallikas ja ohvrikivi. Kõik läbisid matka suurema virinata. 

Kui tagasi jõudsime, oli vesi kümblustünnis vähemasti tinglikult soojaks saanud, igatahes täitus tünn hämmastavalt kiiresti lastega ja sealt välja saada oli neid juba üsna keeruline.

Nautisime seda suvealguse õhtupoolikut pikalt ja oleme selle mõnusa peo eest väga tänulikud Loore vanematele.

Iris-Barbara Jeletski, 1.c lapsevanem
Foto: Anu Murakas, 1.c lapsevanem